Aikido looja, Morihei Ueshiba, keda kutsutakse ka O-Sensei’ks (1883-1969), sündis Tanabe linnas. Oma elust pühendas ta mitmeid pikki aastaid paljude jaapani võitluskunstide (s. h. Daito-Ryu Aiki Jujitsu) põhjalikuks uurimiseks. Aikido arenemise käigus nimetas O-Sensei oma loodut mitmete eri nimedega: Aiki Jutsu ja Aiki Budo. Aastal 1942 asus O-Sensei veetma oma vanaduspõlve Iwama külas Ibaraki prefektuuris, kus ta süstematiseeris oma teadmisi Budost.
| ||||||||||
 |
||||||||||
Iwama’s rajas ta Iwama Dojo ning peale enam kui 20 aastast arengut oli Aikido täiuslik. O-Sensei aikido koosnes kolmest omavahel seotud distsipliinist: ken (mõõk), jo (kepp) ja taijutsu (keha tehnikad).
Saito Sensei (1928-2002), (9’s dan)oli O-Sensei õpilane, kes asus O-Sensei käe all õppima 1946 aastal. Samast ajast alates elas ta O-Sensei otseses naabruses ja ühtlasi hoolitses tema perekonna eest. O-Sensei juhendamisel viis Saito Sensei läbi aikido tehnikate süstematiseerimise ja nende muutmise enam pedagoogilisemaks. Saito Sensei oli O-Sensei lähedane õpilane 24 aastat. Seega on ta isiklik õpiaeg O-Sensei juhtimise all kõige pikem.
| ||||||||||
 |
||||||||||
Enne surma andis O-Sensei Iwama Dojo ja Aikido õpetamise asjus kohustused üle Saito Sensei’le. Lisaks igapäevastele treeningutele Iwama Dojo’s andis Saito Sensei seminare üle terve maailma: Ameerikas, Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal, Skandinaavia-maades – Taanis ja Rootsis.
Traditsiooniline aikido on Iwama Ryu aikido
Peale kohustuste ülevõtmist Iwama Dojo osas jätkas Saito Sensei sama rada, mis sai 1940 aastail alguse O-Sensei tegevusega. Saito Sensei kutsub seda Iwama Ryu aikido’ks (Aikido vastavalt Iwama traditsioonidele), et rõhutada seda, mida ta õpetab kui O-Sensei aikido.
Mis ilmestab Iwama Ryu Aikido`t?
Pedagoogiline süsteem. Iga samm põhitreeningus suurendab arusaamist ja aikido arengut. Samm-sammult liigutakse algtõdedest kuni järjest raskemate tehnikateni, omandades seeläbi vahendeid, mille abil areneb Aikido arusaamine.
Traditsiooniline Aikido koosneb kolmest osast: ken, jo ja taijutsu. Õppides kõiki kolme osa saavutatakse sellele kunstile omane laiahaardeline suhtumine ja arusaam. Ken, jo ja taijutsu on kolm osa, mis on teineteisega tihedalt seotud, ning baseeruvad samadel algtõdedel. Kui õppida ainult piiratud osa aikido’st, pööramata tähelepanu: ken, jo ja taijutsu omavahelistele seostele, jääb aikido terviklikkus mõistmata. Ken ja jo on relvad, mida O-Sensei õpetas Iwamal 40ndatel, 50ndatel ja osalt ka 60ndatel aastatel.
 |
||||||||||
Mis on aikido?
Aikido on Jaapani võitluskunst, mis on loodud O-Sensei (Suur Õpetaja) poolt. Puht füüsilisel tasandil on aikido kunst, mis sisaldab endas mõningaid heiteid ja liigeste lukke, mis on tuletatud jiu-jitsu’st ning mõningaid heiteid ja teisi tehnikaid kenjutsu’st. Aikido eesmärgiks ei ole vastast lüüa käe või jalaga, vaid kasutades ära ründaja oma energiat, saavutada kontroll tema üle või heita ta endast eemale. Aikido ei ole staatiline kunst - kuna liikumisele ja liigutuste dünaamilisusele pööratakse suurt tähelepanu.
Lähemal kokkupuutel leiavad harjutajad aikido’st kõike seda mida nad on otsinud; olgu see siis rakendatavad enesekaitse tehnikad, vaimne valgustatus, füüsiline tervis või meelerahu. O-Sensei rõhutas aikido moraalseid ja hingelisi külgi, pannes seejuures suurt rõhku harmoonia ja rahu arendamisele. Üks võimalus tõlkida mõiste ‘aikido’ eesti keelde on ‘vaimu harmooniline tee’. See on nii ka tänapäeva aikido’s, kuigi eri stiilid rõhutavad vaimset aspekti erineval määral. Kuigi idee, et võitluskunst püüdleb rahu ja harmoonia poole võib tunduda paradoksaalsena, on see aikido kõige esmane püüd.
Võiks ju püüda suruda aikido mõistet X arv suuruseks sünopsiseks, kuid sellest ei tuleks midagi head. Niisiis jätame me aikido harjutajale endale võimaluse ilma ettemääratud mõjudeta avastada aikido tähendus…
Millised on aikido erinevad stiilid?
Aikido on algselt arendatud ühe inimese poolt kelleks on O-Sensei. Mitmed õpilased kes harjutasid O-Sensei juhtimise all otsustasid jagada oma teadmisi aikido’st avades oma enda dojo’d. Mitmetest asjaoludest tulenevalt ja aikido dünaamilisest iseloomust sõltuvalt, interpreteerisid O-Sensei õpilased aikido’t erinevalt. Seeläbi sündisid aikido erinevad stiilid. Enim tuntumad on ära toodud allpool koos lühikese seletusega stiilide eripärast. Igal stiilil on oma tugevad ja nõrgad küljed, kuid kõik nad juurduvad tugevalt alustõdedesse, mis teeb aikido unikaalseks nagu ta on. Ühtegi stiili ei tohiks pidada paremaks või halvemaks teisest, vaid igaüks peaks ise leidma endale sobiva stiili. Loomulikult võivad välised tingimused (nagu näiteks maa geograafiline asukoht) limiteerida või mõjutada valikut. Millist stiili te ka ei valiks, õpetatakse teile ikka konkreetse instruktori aikido interpretatsiooni, ning ka teile endile jääb võimalus arendada oma enda isiklikku aikido’t. Öeldakse, et on olemas niipalju erinevaid aikido stiile kui palju on selle harrastajaid.
Kuna alljärgnev nimestik on juba iseenesest piisavalt väljakutsuv, piirdume me oma aikido mõistes stiilide kirjeldusega, mis selgelt lähtuvad Ueshiba O-Sensei’st. Klassifikatsioon kategooriatesse on suhteliselt suvaline.
‘Vanad’ koolid
Siin me nimetame koolkondi, mis arenesid ennesõjaaegseist õpetustest.
Aiki-Budo
Nii nimetati kunsti, mida O-Sensei õpetas oma arengu alguses. Ta on väga lähedane eelnevalt eksisteerinud Jutsu vormidele nagu Dito-ryu Aiki-jutsu. Seda on peetud üheks aikido n. ö. jäigemaks vormiks. Enamus varasematest O-Sensei õpilastest alustasid selle perioodi ajal ja enamus varasematest harjutamistest välismaal olid selles stiilis (näit. Abbe-sensei õpetused Inglismaal 50ndail aastail).
Yoseikan
Selle koolkonna arendaja oli Minoru Mochizuki, kes oli üks O-Sensei varajastest õpilastest ja ka Kano-sensei õpilane Kodokan’ist. See stiil sisaldab endas elemente Aiki-Budo, Karate, Judo ja teistest võitluskunstidest.
Yoshinkan
Seda stiili õpetas kadunud Gozo Shioda. Shioda-sensei õppis koos O-Senseiga 30nendate aastate keskelt alates. Peale sõda kutsuti ta õpetama ja ta moodustas organisatsiooni, mida tuntakse kui Yoshinkan. Erinevalt sellele, järgnenud koolkondadest, on Yoshinkan alati püsinud heades suhetes Aikikai’ga nii enne kui ka pärast O-Sensei surma. Yoshinkan on aikido jäigem stiil, mille põhjuseks on praktiline efektiivsus ja füüsiliselt robustsed tehnikad.
| ||||||||||
 |
||||||||||
Seda õpetatakse mitmetes Jaapani politseijaoskondades. Rahvusvahelist organisatsiooni, mida seostatakse aikido Yoshinkan stiiliga, tuntakse kui Yoshinkai, millel on mitmeid aktiivseid koole üle terve maailma. Viimastel aastatel on kasvanud sellest stiilist mitmeid uusi võsusid, mis põhiliselt arenevad poliitilistel põhjustel.
‘Kaasaegsed’ koolid
See sisaldab enamus variante, mida õpetatakse tänapäeval. Enamus nendest ‘stiilidest’ õpetatakse O-Sensei erinevate vanemate õpilaste poolt, mõningaste kõrvalekalletega peale Algataja surma. Enamus väidavad, et õpetatav kunst on just see, mida O-Sensei neile õpetas ning võibolla on see ka tõsi, kuigi mõnedel stiilidel on vähe sarnasusi teistega. Võttes kokku üldtuntud segaduse O-Sensei stiili õpetamisel, võiks lugu elevandist ja pimedast mehest anda meile veidi sellest seletust kuhu see kõik oleks võinud välja viia J. Enamusel meist on oma eelarvamused ja lemmikud erinevate stiilide seas, kuigi nendel kõigil on oma nõrgad ja tugevad küljed, ning meil kõigil on neist midagi õppida.
‘Traditsioonilised’ koolid
Aikikai
Aikikai on üldine nimi stiilile, mille eestvedajaks on O-Sensei poeg Kisshomaru Ueshiba. Seetõttu õpetatakse ja soositakse seda stiili ka Rahvusvahelise Aikido Föderatsiooni (International Aikido Federation) poolt. Enamus peavad seda koolkonda aikido arengu põhijooneks. Tegelikkuses on see stiil rohkem katuseks teistele, mitte eraldi stiil, kuna tundub, et ka organisatsiooni siseselt õpetatakse seda stiili kaunis erineval moel. Aikido, mida õpetas O-Sensei on üldiselt avar ja lainetav, rõhuga põhi programmile ning väga vähese rõhuga relvadega treenimisele. Teised soositumad aikikai õpetajad (nagu Saito sensei) panevad rohkem rõhku relvadega harjutamisele.
Iwama-ryu
Stiili, mida õpetab Morihiro Saito, on peetud piisavalt erinevaks oma põhiliikumisest Aikikai’st. Olenemata erinevustest on ta seetõttu saanud omaette nime, jäädes ikkagi Aikikai osaks. Saito-sensei oli pikka aega O-Sensei uchi-deshi, alustades 1946 aastal ja jäädes temaga kuni surmani. Mitmed peavad Saito-sensei’d õpilaseks, kes veetis otseselt kõige enam aega koos O-Sensei’ga õppides. Saito-sensei ütleb, et ta püüab säilitada ja õpetada seda kunsti täpselt nii nagu oli seda temale õpetanud Algataja. Tehniliselt Iwama-ryu tundub sarnanevat aikido’ga mida õpetas O-Sensei 50nendate alguses peamiselt Iwama dojos. Tehniline repertuaar on laiem kui teistes stiilides ja päris suurt rõhku asetatakse relvadega treenimisele.
‘Ki’ Koolid
Üks enim tähelepanuväärsemaid kõrvalepõikeid aikido maailmas esines 1947 aastal kui Koichi Tohei, olles siis veel vanem instruktor Aikikai’s, lahkus sellest organisatsioonist ja algatas Ki no Kenkyukai, et õpetada aikido’t tugeva rõhuga Ki kontseptsioonile. Sellest ajast saadik pole traditsionaalsed ja Ki koolid eriti omavahel läbi käinud. Kõik need kunstid kipuvad endeid kutsuma kui Ki Aikido, isegi kui osadel stiilidel on üpris vähe sellega midagi pistmist.
Shin-shin Toitsu Aikido
Stiil, millele pani aluse Koichi Tohei; aikido, kus Mõte ja Keha on ühendatud. Tohei-sensei asetab suurt rõhku Ki kontseptsiooni mõistmisele ja selle aspekti arendamisele eraldi aikido treeningutest kasutamiseks tervise ja igapäevase elu juures. See stiil on üks pehmematest aikido stiilidest ja teda ilmestavad pehmed liigutused, millega tihti kaasneb harjutaja hüppamine või keksimine liigutuse sooritamise ajal. Enamus koole pole mures tehnikate praktilise kasutamise küljega, pidades neid harjutusteks Ki edasisel treenimisel. Viimastel aastatel on Tohei-sensei liikumas üha kaugemale ja kaugemale aikido’st ja on pühendanud ennast peaaegu eranditult Ki arendamisele. Viimane uudis on see, et Ki no Kenkyukai on üles näidanud initsiatiivi, et Shin-shin Toitsu Aikido muuta rahvusvaheliseks võistlusspordiks.
‘Võistluslikud’ stiilid
Ilmnes veel üks suur murre Aikido ajaloos O-Sensei eluaja jooksul kui Kenji Tomiki esitas ettepaneku ‘ratsionaliseerida’ Aikido harjutamine kasutades Kata’t ja Võistlusi. Sellest ajast saadik on olnud vähe sarnasusi Tomiki koolide ja põhivoolu Aikido koolide vahel. Viimastel aastatel on aga esinenud arvukaid kõrvalepõikeid Tomiki-ryu’st, kes on loobunud võistlemise mõttest.
Tomiki-ryu
Loodud Kenji Tomiki ja Jigoro Kano (Judo rajaja) poolt. Tomiki-sensei uskus, et Aikido harjutamise ‘ratsionaliseerimine’ koos suundadega, mida Keno-sensei järgis Judo puhul, muudaks õpetamise palju kergemaks (eriti Jaapani ülikoolides). Lisaks sellele uskus ta, et lisades võistluslikku elementi teravdab ja fokuseerib see harjutamist, kuna selleks ajaks ei saanud enam kontrollida oskusi tõelises võitluses. See viimane vaade põhjustas lahkhelid O-Sensei’ga, kes kindlalt uskus, et Aikido harjutamises ei ole kohta võistlusel. Tomiki-ryu’d ilmestab kata’de (eelnevalt kokkulepitud liigutused) kasutamine õpetamisel ja võistluste korraldamine, nii tühjade käte kui kummist noaga.
Kas Aikido’t saab kasutada enesekaitseks?
Jah, Aikido võib olla väga efektiivne enesekaitse vorm, kuigi selle omandamiseks võib minna suhteliselt palju aega ja pingutusi.
Kas Aikido õppimiseks ja kasutamiseks kulub rohkem aega kui teiste võitluskunstide puhul?
Lihtne vastus on ‘Jah’. Aasta Karate, Tae Kwon Do või Kempo’ga ja te arvatavasti kaklete palju paremini kui enne. Kuid kulub tublisti üle aasta enne kui hakkate tundma end mugavalt kasutades aikido tehnikaid ‘tegelikus elus’.
Keeruline vastus on ‘Ei’. Seda selles mõttes, et vaevalt üldse keegi tunneb end mingit võitluskunsti läbinisti tundvat. Kui neile tundub, et nad on midagi lõpuni selgeks saanud, siis on nende kasvutee peatunud või õpitav kunst liiga lihtne. Funakoshi autobiograafias näiteks saab kindlasti selgeks, et autor ei tunne ennast kaugeltki ‘meistrina’ ja on hämmelduses, et teda selleks peetakse.
Üks vana lugu võiks rääkida teile sellest, millist mõttelaadi pidada meeles võitluskunsti õppides.
Üks noor poiss reisis läbi Jaapani kuulsa õpetaja juurde.
Kui ta jõudis dojo’sse anti poisile audients senseiga.
‘Mida Sa soovid minult?’ küsis õpetaja.
‘Ma soovin saada Sinu õpilaseks ja parimaks karatekaks kogu maal,’ vastas poiss.
‘Kui kaua ma pean õppima?’
‘Kümme aastat vähemalt,’ vastas meister
‘Kümme aastat on pikk aeg,’ vastas poiss.
‘Aga kui ma õpin kaks korda nii palju kui kõik Su teised õpilased kokku?’
‘Kakskümmend aastat,’ vastas meister
‘Kakskümmend aastat! Aga kui ma harjutan nii öösel kui päeval kogu oma hingest?’
‘Kolmkümmend aastat,’ oli meistri vastus.
‘Kuidas on see nii, et kui ma luban rohkem harjutada, ütlete teie,
et see võtab rohkem aega? ’küsis poiss.
‘Vastus on selge. Kui Sinu üks silm vaatab sihtpunkti,
siis on jäänud vaid üks, millega leida sinna Teed.’
Kas Aikido on parem kui karate, judo või mõni teine võitluskunst?
Vastus sellele küsimusele on väga subjektiivne - iga üksiku võitluskunsti õpilased eelistavad oma kunsti teistele (vastasel juhul nad vist õpiksid teist võitluskunsti).
On mitmeid erinevaid, kuid samas võrdselt mõjuvaid põhjuseid õppimaks erinevaid võitluskunste: enesekaitseks, vaimseks arenguks, valgustatuse saavutamiseks, füüsilise tervishoiu mõttes, enesekindluseks ja paljuks muuks. Erinevad võitluskunstid ja isegi erinevad võitluskunsti sisesed stiilid rõhutavad erinevaid aspekte.
Sellepärast sõltub ‘parem’ tõesti vaid sellest, mida Sa tahad võitluskunstilt saada. Ka seda eripära silmas pidades on küsimus ikka liiga subjektiivne – parem oleks ehk küsida ‘Kas Aikido on parem kui teised võitluskunstid *minu* jaoks?’
Sellele saab vastata vaid siis kui küsimus on esitatud individuaalselt. Loodetavasti suudab alljärgnev aidata teil leida küsimusele vastuse.
Alternatiivne lahendus sellele küsimusele vastamiseks oleks lihtsalt öelda: ‘Ei, aikido ei ole ‘parem’ või ‘halvem’, kui mõni teine võitluskunst. Ta on lihtsalt teistsugune.’
Kas ma võin harjutada lisaks aikido’le veel mingit võitluskunsti?
Jah. Selles pole midagi halba, et harjutada mitut võitluskunsti korraga, kuid on üks asi, mida tuleks silmas pidada. Kui Sa ei ole saanud endale alla kindlat põhja esialgu ühel alal, sattud Sa alustades uut segadusse. Tulemus (kõige tõenäolisem) on see, et edusammud mõlemas võitluskunstis saavad olema aeglasemad kui et treenida enne üht ja seejärel teist võitluskunsti.
Millise võitluskunsti Sa valid lisaks aikido’le, on loomulikult täiesti Sinu enda otsustada – mis rohkem meeldib ja tundub mugavam olevat. Soovituseks on see, et kui alustada varakult lisakunsti harrastamist, võiks see olla võimalikult erinev aikido’st, et vähendada võimalikku segaduse tekkimist.
Kas aikido’s on võistluseid?
On tihti öeldud, et aikido’s ei ole võistlusi. Samas on ka tõsi, et aikido rajaja (Morihei Ueshiba) leidis, et võistlus ei ole kokku sobitatav aikido’ga, kuid muidugi ei tähenda see, et kõik peavad sellega nõustuma.
Üks populaarsetest stiilidest, Tomiki Aikido, omab ka võistlusi. Küll aga ei peeta seda stiili fundamentaalseks aluseks. Samas ei oma enamus Aikido koolidest üldse mingeid võistlusi.
Enamus aikido treeninguist, isegi koolkondades, kus korraldatakse võistlusi, on pigem kooperatiivset kui antagonistlikku laadi, nii heitja (nage) ja heidetav (uke) töötavad koos kui partnerid teineteise kogemusi optimiseerida ja parandada püüdes.
Selline ‘töine vastastikune suhe’ on vajalik ka selleks, et:
vähendada harjutades vigastuste tekkimise võimalust potentsiaalselt ohtlike aikido tehnikate puhul
arendada mõlema paarilise võimet ‘teha ukemi’ - olla lõdvestunud ja võimeline kandma enda eest hoolt vastates ‘kukkumisele’ või olles heidetud võitlussituatsioonis.
