Aikido stiilid

Millised on aikido erinevad stiilid?

Aikido on algselt arendatud ühe inimese, O-Sensei poolt. Mitmed õpilased, kes harjutasid O-Sensei juhtimise all otsustasid jagada oma teadmisi aikido’st avades oma enda dojo’d. Mitmetest asjaoludest tulenevalt ja aikido dünaamilisest iseloomust sõltuvalt, interpreteerisid O-Sensei õpilased aikido’t erinevalt. Seeläbi sündisid aikido erinevad stiilid. Tuntumad on ära toodud allpool koos lühikese seletusega stiilide eripärast. Ühtegi stiili ei tohiks pidada paremaks või halvemaks teisest, vaid igaüks peaks ise leidma endale sobiva stiili. Loomulikult võivad välised tingimused (nagu näiteks maa geograafiline asukoht) limiteerida või mõjutada valikut. Millist stiili te ka ei valiks, õpetatakse teile ikka konkreetse instruktori aikido interpretatsiooni, ning ka teile endile jääb võimalus arendada oma enda isiklikku aikido’t. Öeldakse, et on olemas niipalju erinevaid aikido stiile kui palju on selle harrastajaid.

Tegemist on ülevaatega O-Sensei aikidost lähtuvatest stiilidest.

Traditsiooniline aikido on Iwama Ryu aikido
Peale kohustuste ülevõtmist Iwama Dojo osas jätkas Saito Sensei sama rada, mis sai 1940 aastail alguse O-Sensei tegevusega. Saito Sensei kutsub seda Iwama Ryu aikido’ks (Aikido vastavalt Iwama traditsioonidele), et rõhutada seda, mida ta õpetab kui O-Sensei aikido.

Mis ilmestab Iwama Ryu Aikido`t?
Pedagoogiline süsteem. Iga samm põhitreeningus suurendab arusaamist ja aikido arengut. Samm-sammult liigutakse algtõdedest kuni järjest raskemate tehnikateni, omandades seeläbi vahendeid, mille abil areneb Aikido arusaamine.

Traditsiooniline Aikido koosneb kolmest osast: ken, jo ja taijutsu. Õppides kõiki kolme osa saavutatakse sellele kunstile omane laiahaardeline suhtumine ja arusaam. Ken, jo ja taijutsu on kolm osa, mis on teineteisega tihedalt seotud, ning baseeruvad samadel algtõdedel. Kui õppida ainult piiratud osa aikido’st, pööramata tähelepanu: ken, jo ja taijutsu omavahelistele seostele, jääb aikido terviklikkus mõistmata. Ken ja jo on relvad, mida O-Sensei õpetas Iwamal 40ndatel, 50ndatel ja osalt ka 60ndatel aastatel.


‘Vanad’ koolkonnad
Siin me nimetame koolkondi, mis arenesid ennesõjaaegsetest õpetustest.

Aiki-Budo
Nii nimetati kunsti, mida O-Sensei õpetas oma arengu alguses. Ta on väga lähedane eelnevalt eksisteerinud Jutsu vormidele nagu Daito-ryu Aiki-jutsu. Seda on peetud üheks aikido jäigemaks vormiks. Enamus varasematest O-Sensei õpilastest alustasid selle perioodi ajal ja enamus varasematest harjutamistest välismaal olid selles stiilis (näit. Abe-Sensei õpetused Inglismaal 50ndail aastail).

Yoseikan
Selle koolkonna arendaja oli Minoru Mochizuki, kes oli üks O-Sensei varajastest õpilastest ja ka Kano-sensei õpilane Kodokan’ist. See stiil sisaldab endas elemente Aiki-Budo, Karate, Judo ja teistest võitluskunstidest.

Yoshinkan
Seda stiili õpetas kadunud Gozo Shioda. Shioda-sensei alusta aikido-õpinguid koos O-Senseiga 30ndate aastate keskel. Peale sõda kutsuti ta õpetama ja ta moodustas organisatsiooni, mida tuntakse kui Yoshinkan. Erinevalt sellele järgnenud koolkondadest, on Yoshinkan alati püsinud heades suhetes Aikikai’ga, nii enne kui ka pärast O-Sensei surma. Yoshinkan on aikido jäigem stiil, mille põhjuseks on praktiline efektiivsus ja füüsiliselt robustsed tehnikad. Seda õpetatakse mitmetes Jaapani politseijaoskondades. Rahvusvahelist organisatsiooni, mida seostatakse aikido Yoshinkan stiiliga, tuntakse kui Yoshinkai, millel on mitmeid aktiivseid koole üle terve maailma. Viimastel aastatel on kasvanud sellest stiilist mitmeid uusi võsusid, mis põhiliselt arenevad poliitilistel põhjustel.

‘Kaasaegsed’ koolkonnad
Tänapäeval õpetatavad stiilid. Neid stiile õpetavad O-Sensei õpilased. Enamus väidavad, et õpetatav kunst on just see, mida O-Sensei neile õpetas ning võibolla on see ka tõsi, kuigi mõnedel stiilidel on vähe sarnasusi teistega.
‘Traditsioonilised’ koolkonnad

Aikikai
Aikikai on üldine nimi stiilile, mille eestvedajaks on O-Sensei poeg Kisshomaru Ueshiba. Seetõttu õpetatakse ja soositakse seda stiili ka Rahvusvahelise Aikido Föderatsiooni (International Aikido Federation) poolt. Enamus peavad seda koolkonda aikido arengu põhijooneks. Tegelikkuses on see stiil rohkem katuseks teistele, mitte eraldi stiil, kuna tundub, et ka organisatsiooni siseselt õpetatakse seda stiili kaunis erineval moel. Aikido, mida õpetas O-Sensei on üldiselt avar ja lainetav, rõhuga põhi programmile ning väga vähese rõhuga relvadega treenimisele. Teised soositumad aikikai õpetajad (nagu Saito sensei) panevad rohkem rõhku relvadega harjutamisele.

Iwama-ryu
Stiili, mida õpetab Morihiro Saito, on peetud piisavalt erinevaks oma põhiliikumisest Aikikai’st. Olenemata erinevustest on ta seetõttu saanud omaette nime, jäädes ikkagi Aikikai osaks. Saito-sensei oli pikka aega O-Sensei uchi-deshi, alustades 1946 aastal ja jäädes temaga kuni surmani. Mitmed peavad Saito-sensei’d õpilaseks, kes veetis otseselt kõige enam aega koos O-Sensei’ga õppides. Saito-sensei ütleb, et ta püüab säilitada ja õpetada seda kunsti täpselt nii nagu oli seda temale õpetanud O-Sensei. Iwama-ryu sarnaneb aikido’ga, mida õpetas O-Sensei 50ndate alguses peamiselt Iwama dojos. Tehniline repertuaar on laiem kui teistes stiilides ja päris suurt rõhku asetatakse relvadega treenimisele.

‘Ki’ Koolid
Üks tähelepanuväärne erladumine aikidomaailmas toimus 1947 aastal kui Koichi Tohei, olles siis veel vanem instruktor Aikikai’s, lahkus sellest organisatsioonist ja algatas Ki no Kenkyukai, et õpetada aikido’t tugeva rõhuga Ki kontseptsioonile. Sellest ajast saadik pole traditsionaalsed ja Ki koolid eriti omavahel läbi käinud. Kõik need kunstid kipuvad end kutsuma  Ki Aikido, isegi kui osadel stiilidel on üpris vähe sellega pistmist.

Shin-shin Toitsu Aikido
Stiil, millele pani aluse Koichi Tohei; aikido, kus Mõte ja Keha on ühendatud. Tohei-sensei asetab suurt rõhku Ki kontseptsiooni mõistmisele ja selle aspekti arendamisele eraldi aikido treeningutest kasutamiseks tervise ja igapäevase elu juures. See stiil on üks pehmematest aikido stiilidest ja teda ilmestavad pehmed liigutused, millega tihti kaasneb harjutaja hüppamine või keksimine liigutuse sooritamise ajal. Enamus koole pole mures tehnikate praktilise kasutamise küljega, pidades neid harjutusteks Ki edasisel treenimisel. Viimastel aastatel on Tohei-sensei liikumas üha kaugemale ja kaugemale aikido’st ja on pühendanud ennast peaaegu eranditult Ki arendamisele. Viimane uudis on see, et Ki no Kenkyukai on üles näidanud initsiatiivi, et Shin-shin Toitsu Aikido muuta rahvusvaheliseks võistlusspordiks.

‘Võistluslikud’ stiilid
Veel üks suur murre Aikido ajaloos ilmnes O-Sensei eluajal, kui Kenji Tomiki esitas ettepaneku ‘ratsionaliseerida’ Aikido harjutamine kasutades Kata’t ja Võistlusi. Sellest ajast saadik on olnud vähe sarnasusi Tomiki koolide ja põhivoolu Aikido koolide vahel. Viimastel aastatel on aga esinenud arvukaid kõrvalepõikeid Tomiki-ryu’st, kes on loobunud võistlemise mõttest.

Tomiki-ryu
Loodud Kenji Tomiki ja Jigoro Kano (Judo rajaja) poolt. Tomiki-sensei uskus, et Aikido harjutamise ‘ratsionaliseerimine’ koos suundadega, mida Keno-sensei järgis Judo puhul, muudaks õpetamise palju kergemaks (eriti Jaapani ülikoolides). Lisaks sellele uskus ta, et lisades võistluslikku elementi teravdab ja fokuseerib see harjutamist, kuna selleks ajaks ei saanud enam kontrollida oskusi tõelises võitluses. See viimane vaade põhjustas lahkhelid O-Sensei’ga, kes kindlalt uskus, et Aikido harjutamises ei ole kohta võistlusel. Tomiki-ryu’d ilmestab kata’de (eelnevalt kokkulepitud liigutused) kasutamine õpetamisel ja võistluste korraldamine, nii tühjade käte kui kummist noaga.